Ekskavaatorid olid algselt käsitsi juhitavad; nende leiutamisest 2013. aastani ulatuv aeg ületab 130 aastat. Sel perioodil arenesid need aurumootoriga-pööratavatest-tüüpi ekskavaatoritest elektri- või sisepõlemismootoritega töötavateks ekskavaatoriteks, mille tulemusel tekkisid lõpuks täisautomaatsed hüdroekskavaatorid, mis ühendavad mehaanilisi, elektrilisi ja hüdraulilisi tehnoloogiaid. Esimese hüdroekskavaatori töötas edukalt välja Prantsuse ettevõte Poclain.
Hüdraulilise tehnoloogia rakendamine tõi 1940. aastatel välja traktori{0}}hüdraulilised ekskavaatorid. 1951. aastal tõi Poclain turule esimese täishüdraulilise ekskavaatori, mis avas uued võimalused ekskavaatoritehnoloogiale; hiljem, 1950. aastate alguses ja keskpaigas töötati välja täishüdraulilised ekskavaatorid, millel on täielik -pöörevõime-, mis on saadaval nii pukseeritavate kui roomikutega{8}}monteeritavatena.
Varasemad hüdrauliliste ekskavaatorite prototüübid põhinesid lennukitest ja tööpinkidest kohandatud hüdraulilistel tehnoloogiatel; neil puudusid hüdraulilised komponendid, mis sobiksid spetsiaalselt ekskavaatorite erinevatele töötingimustele, neil oli ebaühtlane tootmiskvaliteet ja puudus täielik tugiosade valik. Alates 1960. aastatest jõudsid hüdraulilised ekskavaatorid laialdase kasutuselevõtu ja kiire kasvu faasi, mida iseloomustab tootjate ja mudelite arvukus ning tootmismahtude hüppeline kasv. Aastatel 1968–1970 moodustasid hüdraulilised ekskavaatorid 83% ekskavaatorite kogutoodangust, lähenedes kiiresti 100% piirile.
